2008. aastal ja oma kahekümnendate teises pooles Eestisse naasnuna avastasin, et tööturul ei olnud nelja (noore inimese jaoks pika) aastaga peaaegu midagi muutunud. Töökuulutusi oli endiselt vähe ja atraktiivseid, õpitud erialale sobivaid töökohti peaaegu üldse mitte. Pealegi kipuvad need vähesedki ärid aastaga pankrotti minema või mõne muu hädaga maadlema.
Tuli hakata ettevõtjaks.
Võõrsil saadud kogemuste najal asutasin digiturundusagentuuri Digi-Duck (nimi sai meelega Londonlikult crazy). See toitis mind üksiku noore naisena ära, sest juba Inglismaa endise kolleegi poolt saadetud igakuise tellimustöö eest teenisin paari päeva tööga sama palju kui kohalik ühe kuu miinimumpalk.
Mõned aastad täiesti edukalt tegutsenud, tekkis mul uus äripartner, kellega otsustasime leivad ühte kappi panna. Nii sündis Flymont Digital. Digi-Duck jäi sellest hetkest puhkama.
Töötasime nagu hullud ühises agentuuris. Meil oli mitmeid nimekaid kliente – näiteks L’Oréal Finland, Swedbank, Hill & Knowlton ja paljud teised maksejõulised Eesti suuremad ja väiksemad ettevõtted. Hiljem ka mõned kliendid Londonist, minu varasemad kliendid Keeniast jm. Lisaks kontor vanalinna paekivimüüride vahel.
Paraku tegelesime liiga paljude ja liiga erinevate digitöödega, lisaks kogu muu ärikorraldusega ja seda kõike vaid kahekesi. Nagu enamasti, Eesti ettevõtja, kel puudub välismaa onu või tädi investeering (loe: kes toob saagi koju täitsa ise), ei jõua ega julge abijõudu palgata – tööjõumaksud on lihtsalt liiga kõrged.
Täna teab enamik, mis on digitaalne üleküllus. Meile sai osaks digitaalne rööprähklemine juba aastatel 2009–2012. Selline eluviis viib iga inimese varem või hiljem ohtude äärealale. Igapäevasele tööpäevale järgnesid kokteilidega võrgustumisõhtud uute klientide leidmiseks, ning uus päev algas taas ebainimlikus tempos, hüpeldes eri arvutiakende vahel.
Me tundsime läbipõlemise tunnet 2012. aastal ja panime oma “poe” kinni. Esimesena lahkus äripartner, mina jõudsin sinna mõni kuu hiljem ja pärast seda ei suutnud ma terve aasta jooksul isegi e-maile lugeda.
Kuid siiski, olin valmis ettevõtte üle võtma ja jätkama, sest olime Eestis oma valdkonnas juba tuntud tegijad. Selleks oli tehtud aastaid tööd hommikust öösse ja kliendibaas oli muljetavaldav. Paraku sain ma nüüd aga hoopis põhjuse üle korrata äriõiguse koolimaterjali teemal: „Miks ja kui suur peab olema osalus?” ning „Millised on juhatuse liikme õigused?”, ehk et kes üldse otsustab, mis ettevõttest ja minust endast edasi saab.
Veel valusam oli leppida tõdemusega, et kõik need hingega tehtud veebilehed ja muud tööd, mis olid saanud head tagasisidet ja jõudnud Eesti toonaste tipptegijate tasemele, jäävad nüüd vaid mälupulgale. Varsti ei tea sellest agentuurist enam keegi. Noorele inimesele on šokeeriv mõte, et elus ongi nii – oled korra, ja siis kaod, nagu poleks sind olnudki. Nii ka äridega.
Järgmiseks õpetas aga elu, et kui elada edasi ja mitte alla anda ega lihtsalt ootama jääda, siis viib see lõpuks uute võimalusteni.
2013. aastal viis elu (ja varasem kogemustepagas) mind juba päris IT-sse, kus asusin arendama, kasvatama ja käivitama Eesti esimest agiilset tarkvaraarendusettevõtet.
Missiooniks oli luua ettevõte, mis pakub kõrget kvaliteeti, kuid on samal ajal Londonilikult loominguline; kus töökultuur on professionaalne, kuid läänelikult vaba ja kaasaegne.
Olime esimene ettevõte Eestis, kes hakkas töökuulutustes näitama palgavahemikke (sest Inglismaal tehti nii ja palgainfo varjamine tundus jabur). Me tõime Eestisse käibele sõnad nagu agile, scrum, sprint. Oli suur rõõm osaleda 2013. aastal Eesti esimesel hackathonil ja saada seal digiallkirjastamise mobiilirakendusega teine koht. Esimese koha sai toonane Taxify.
Algas elu seni kõige rohkem endorfiini ja adrenaliini pakkunud periood – esimesed e-Eesti üritused, sageli ka riigi e-kahurväe esindamised nii rohkem kui vähem glamuursetel lavadel Eestis ja mujal maailmas.
Kogu see 20ndate ja 30ndate alguses läbitud teekond on olnud huvitav, aga väga pingeline. Kui elada täiega, siis see jätab kindlasti jäljed, ent inimene on võimeline taastuma, kui ta taastumisega teadlikult tegeleb.
Arusaama sellest, kui oluline on ka puhata ja hoida elu tasakaalus, sain alles viis aastat hiljem (30ndate keskpaigas) – ajal, kui digitaalne rööprähklemine oli muutunud paljude igapäevaseks normaalsuseks ja hakati rääkima etasakaalus elust. Ka eneseabiõpikud olid selleks ajaks Eestisse jõudnud.
Täna kogeb meeletut digi-virr-varri peaaegu igaüks.
Mis on selle loo moraal?
Ikka see, et elu ongi raske ja pingeline kui seda maksimumiga elada otsustad, aga vahepeal antakse ka auhindu. Vahepeal kukud ree pealt maha, siis ronid jälle tagasi.
Täna, 40ndate alguses, tänan ennast kõigi nende pingutuste eest ja tõden, et kolmanda eriala – digi – selgeks õppimine ning hilisem tegutsemine IT-s sajal rindel on olnud ainuõige tee. Need on olnud ühed vähestest valdkondadest Eestis, kus töö pärast pole pidanud muretsema – kuigi tõsi, täna ohustab ka seda valdkonda üha rohkem tehisintellekt.
Nii et ronime edasi, kukume ja tõuseme jälle püsti. 🙂