Asutajate lugu

Olen lapsest saati olnud “parandamatu” ettevõtja: algatanud pabernukkude ja metsalillede müüki majaelanikele; veennud paar sõbrannat osalema “Black Box” nimelises lastesaates, et saada Barbied; pidanud maha mitmeid missivõistlusi neljakordse maja keskmise trepikoja trepiastmetel; veennud pea kogu maja lapsi läbi mängima nii “Nukitsamehe” kui ka “Seitse venda” ja mida kõike veel.

Selline organiseerimistung sai passiivset allumist eeldaval kooliajal (enne 2000ndaid) küll koolis kenasti ära taltsutatud (süsteem vajas tol ajal pigem ühtemoodi joondujaid), kuid kohe peale esimese kõrgkooli lõpetamist hakkas jälle pihta – vaja oli ära testida, kas koolis õpitud ettevõtlusainetest on ka päriselt kasu, kas see kõik töötab.

ESIMESED KATSETUSED ETTEVÕTLUSES

Esimene katsetus oli toolide laenutus Pärnu rannas (osutus üllatavalt tulusaks). Seejärel tekkis ühel ööl idee teha veebileht, et vahendada kliente Inglismaalt Eestisse ilukirurgilisi protseduure läbi tegema. Kuigi olin siis 25-aastane, kokkupuude valdkonnaga puudus ning samal ajal käisin Londonis täiskohaga ühes digitaalse kommunikatsiooni büroos tööl, õppisin ruttu ühe sealse kolleegi najal ära digiturunduse ja IT algelised võtted, lasin tuttavatel progepoistel Eestis luua veebikeskkonna, kirjutasin valmis sisu ja planeerisin turundustegevused, asusin esimest korda katsetama digiturundust ning üllatusega avastasin, et peale tööd koju tulles tõepoolest tuleb vastata kliendikõnedele, kes kuidagi tee minuni on leidnud. Seda siis äsja tekkinud Skype´i vahendusel tegingi – nõustasin mehi ja naisi, kes mida iganes suurendada või vähendada soovisid. Ja seejärel leidsin Eestisse inimese, kes kliendid partnerkliinikusse toimetas.

Tohutult palju pealehakkamist ja energiat on noorel inimesel, kuigi see baseerub suuresti vähesest elukogemusest tuleneval naiivoptimismil – ei tea ju ohte, sest puudub nii teadmine kui ka kogemus. Imestan veel tänagi vaadates neid kummalisi fotosid erinevatest kehaosadest plaadil, et kust tuli julgus Skype´i vahendusel üleöö ilukirurgilisi konsultatsioone andma hakata, seda kõike muidugi inglise keeles ja Inglismaal. Aga see ettevõtmine oli veelgi tulusam, tuues vaid ühe kliendiga kodumaa keskmise palga. Kahjuks puudus mul noore inimesena siiski piisav arusaam lepingute olulisusest ja varsti õppis kliinik juba ise Inglismaa klientidele digitaalselt turundama, sest minu noor programmeerijast “sõber” müüs keskkonna kliinikule maha. Siit siis esimesed väga valusad, aga eluliselt olulised õppetunnid äris, mida naljalt enam hiljem ei korda.

Iseennast on ikkagi lihtsam juhtida, kui teisi. Paljud õppetunnid ärimaailmast olid alles ees, mida koolist ei saa. Elukogemus, mille olulisust ei kiputa alati vääriliselt hindama, eriti just nooremana nagu ka ma ise (olid ju 1 oma klassi parim), omab väga olulist kohta elus. Nagu öeldakse – haritus on mitte vaid haridus, aga ka kogemus, ehk et need mõlemad koos.

ELU SUUNAS KA EDASPIDI IT- JA DIGITEGUDELE

2008. aastal Eestisse tagasi naastes oli siingi võimalik märgata esimesi digiturunduse ilmingud, sh esimesi digiagentuuride katsetusi ning juba eksisteeris ka üks Eesti suurimaid ja tuntumaid IT-ettevõtteid.

28-aastaselt Eestis tagasi avastasin, et midagi ei ole selle minu arust väga pika aja – 4 aasta jooksul – muutunud. Töökohti on avalikult näha vähe. Atraktiivseid töökohti jätkuvalt peaaegu üldse ei ole. Lisaks kipuvad need vähesedki ärid, mis siin on, aastaga pankrotti minema või muu häda kallal vaevlema. Seega asutasin oma digiagentuuri Digi-Duck OÜ (nimi sai meelega London-likult crazy), mis toitis mind üksiku noore naisena ära, sest juba 1 endise Inglismaa kolleegi poolt tellitud 5-päevane töö maksis sama palju, kui kohalik miinimumpalk.

Umbes 2008 tekkis mulle üks uus sõber, kes soovis digiturundustegevustes leivad ühte kappi panna ja agentuuri nimeks sai Flymont. Töötasime nagu hullud selles ühises agentuuris, päev läks sujuvas tempos üle ööks järjekordsel võrgustumisüritusel – peret ju veel polnud. Elu oli äärmiselt põnev, nautisime esimesi võimalusi ja glamuuri, mis digimaailmaga kaasnes, aga sellise tempoga sadat erinevat digitegu korraga tehes ilma puhkepausideta saab endale lubada vaid 20ndates-30ndates inimene ja sedagi vaid mõnda aega. Meil oli mitmeid nimekaid kliente, näiteks Loreal, ja ka teisi maksejõulisi Eesti suuremaid ja väiksemaid ettevõtteid, kuid liiga palju liiga erinevat digitööd lisaks muule ärikorraldusele. Seda kõike vaid kahekesi, sest palgata Eestis mõistagi kohe ei jõua – tööjõumaksud on liiga kõrged.

Täna teab enamik meist, mis on digitaalne üleküllus. Liigne digitaalne maht kiirendab üha tempot ja viib inimese ohtude äärealale varem või hiljem. Igapäevasele tööpäevale järgneb kokteilidega võrgustumine uute klientide toomiseks ja uus päev algab taas ebainimlikus tempos digitöödega. Midagi sarnast jätkus hiljem, kui Eesti jõudis start-up ajastu lävepakule (aga ained on seal ilmselt kangemad). Meie põlesime läbi 2012 ja panime “poe” kinni peale paariaastast ebainimlikku pingutust. Tol ajal ei olnud tööd lihtsustavaid vahendeid nagu Canva, Sketch jm tänapäevased võimalused, millega lihtne ja kiire asjad tehtud saada. Lisaks tuli veel veenda, et digiturundus on kasulik, et sellel on varasema turunduse ja meedia kõrval oma roll ja päris suur mõju, üha suurem. Minuni jõudis olukord küll äripartnerist u 6 kuud hiljem selliselt, et ma ei suutnud aasta otsa e-maile lugeda. Siiski, olin valmis algselt ettevõtte üle võtma ja jätkama, sest tööd oli tehtud aastaid meeletult ja ebainimlikus tempos, kliendibaas oli muljetavaldav ja olemas juba ka tuntus selle valdkonna tegijate seas. Paraku aga sain uue valusa äriõppetunni ja põhjuse üle korrata äriõiguse koolimaterjal teemal “miks ja mis suuruses peab olema osa ning kuidas jaotatud rollid” , et omada üldse mingit sõnaõigust, mis ettevõttega edasi saab. Veel valusam oli leppida kurva saatusega, et kõik need kiidetud ja hoolega tehtud tööd jäävad mälupulgale ja varsti ei tea sellest agentuurist keegi enam midagi.

Arusaama sellest, kui oluline on ka puhata ja tasakaalus elu, sain alles pea 8 aastat hiljem ajal, mil digitaalne rööprähklemine meie kõigi elu igapäevane osa vähemal või rohkemal määral on. Oleme õppinud balansseerimise oskust ja räägime puhkuse vajadusest, vaimsest tervisest, tervisest.

Kui elu edasi elada ja mitte ootama jääda või alla anda, siis viib see uute võimalusteni varem või hiljem. 2013. viis elu (ja minu varasem kogemustepagas) mind juba päris IT-firmasse, et arendada, kasvatada ja käivitada üht ägedat, agiilset ja ja kõrget kvaliteeti pakkuvat tarkvaraarendusettevõtet, mis esimese firmana Eestis (vähemalt minu mäletamist mööda) hakkas töökuulutuses näitama ka pakutavat palgavahemikku (sest Inglismaal nii tehti ja varjamine tundus jabur)…ning mis tõi Eestisse käibele sõnad nagu agile, scrum, sprint. Rõõm on olnud osaleda ka Eesti esimesel hackathonil saades seal meeskonnaga teise koha. Esimese koha sai Taxify (tänane Bolt).

Kogu see 20ndates ja 30ndate alguses läbitud teekond on olnud huvitav, kuid ka väga pingeline ning nagu elu ikka, jättis ka mõned jäljed, kuid inimene on võimeline taastuma, kui ta enese taastamisega teadlikult tegeleb. Meeletut digi virr-varri kogevad täna 10 aastat hiljem kõik. Täna 40ndate alguses tänan ennast selle kõige eest ja tõden, et selle kolmanda eriala – digi-ja IT-teadmised/oskused – selgeks õppimine ning selles valdkonnas sajal rindel tegutsemine on olnud väga õige tee, kuna need on ühed vähestest valdkondadest Eestis, kus töö olemasolu ja ellujäämise pärast muretsema ei pea (tõsi, kuniks robotid edasi arenevad).
Veelgi enam, see võimaldab elada ka elu balansseeritult – töötada selleks, et elada, mitte vastupidi.

MIKS SELLINE MTÜ

Selle MTÜ asutamise mõte tekkis vahetult enne Eesti “start-up ajastu” algust, kui mind tol ajal veel ühena vähestest naistest kutsuti agiilset IT-ettevõtet ehitama. Kuigi läbi saatuse sattusin mina digi-ja IT-valdkonda väga vara (juba 20ndate keskel ja 2000ndate aastate keskel), ei lähe see kõigil nii ja mingis vanuses või eluperioodil võib selle kiirrongi peale hüppamine olla juba väga-väga keeruline, kuid mitte võimatu (!). Selles vallas jagub tööd kõigile, klienditeenindajatest tõlkijateni jm.

Just need arusaamad panid mind antud MTÜ-d looma. Mõte oli 10 aastat tagasi, aga võimalus tekkis nüüd. Minu veendumus on see, et kui soovid Eestis oma elu elada hästi ja moodsalt öeldes – tasakaalus – tuleb paraku olla ei kuskil mujal kui digi- ja IT-valdkonnas. Kasvõi 1 jalaga, kui teisega tahaks olla mujal. Ja see on täiesti võimalik. Ükskõik kust, ükskõik mis ajal.

Minu tööalasest taustast veel täpsemalt siit.